koordinaadid: 59° 26′ 40,8″ N, 24° 48′ 23,4″ E

Tallinna laululava on Tallinna lauluväljaku kompleksi keskne ehitis kõlakoda. See on ehitatud 1960. aastal laulupidude (üldlaulupidude) pidamiseks. Laululava projekteerisid arhitektid Alar Kotli ja Henno Sepmann, konstruktor oli Endel Paalmann, akustikalahenduse tegi Helmut Oruvee. Laululava põhjapoolsel küljel on 42 m kõrgune peotule torn, selle vastas laululava teisel küljel on raadiotorn.
EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu määrus 9. augustist 1957 nägi ette lauluväljaku väljaehitamise koos territooriumi laiendamisega ligi 30 hektarini. Territooriumi üldise planeerimise ja hoonestuse projekti hakkasid koostama Riiklik Projekteerimise Instituut "Eesti Projekt" arhitektid Alar Kotli, Henno Sepmann ja Hugo Sepp. Projekteerimisele eelnenud ideekavandite võistlustele oli laekunud 13 võistlustööd, esimese preemia vääriliseks tunnistati Alar Kotli tehniliselt ja vormiliselt uuenduslik kavand.: 11 
Uue laululava projekti alustati 1957. aasta sügisel. Kohalike spetsialistide puudusel ehitasid lauluväljakut Leningradi ehitajad, kuid kasutati ka kvalifitseerimata kohalikke ehk vabatahtlikku tööjõudu. Lihtsamaid töid tegid ka tuhanded komnoored, samuti Eesti NSV riikliku kunstiinstituudi üliõpilased, koolijuht Jaan Vares ja paljud teisedki.
1960. aasta laulupeoks valminud Tallinna laululava kujunes oma ajastut sümboliseerivaks ja modernismi lõplikku läbimurret tähistavaks suurteoseks. Laululava oli oma ajas erandlik rajatis, mille valmimise alus oli 1950. aastatel toimunud areng maailma arhitektuuris. Uudsete tarinditega ja sildamisvõimalustega kaasnes ehitiste plastiliselt ekspressiivne vorm. Tallinna laululava konstruktsiooni modernsus seisneb selle varikatuses, mida moodustab kahe kaare vahel rippuvat vantkonstruktsioon, mis on hüperboolse paraboloidi kujuline.: 294 
Arhitekti algsetele plaanidele tulid mitmed muudatused. Esikaar oli kavandatud betoonist, mida Leningradi ehitajad keeldusid teostamast, mistõttu tehti esikaar montaaži lihtsustamiseks kahe meetri jämedusest betooniga täidetud terastorust (kaal 5 tonni meetri kohta: 13–14 ). See otsus muutis ehitise kallimaks ning kannatas ka ehitise esikaare vormi selgus, sest toru pehmendab muidu olnud teravat serva. Varikatuse kuju seondub metafoorselt laulja suuga, kus toru on ülahuul, seda tekkinud tehnitsistlikku ilmet pidasid arhitektid ise asjatuks ülejäänud arhitektuurse kontseptsiooni suhtes. Toru kasutus muutis ka kaarekandade lahendust ja välimuse üldmuljet, mistõttu kadus alglahenduse konstruktsioonist tulnud elegants. Vajadusest efektiivsemalt helivooge suunata ja kaitsta meretuulte eest pikendati tagakaart tiibadeks. Ühte tiiba lõpetab peotuletorn ja teist reporterite plokk moodsate lintakendega. See lahendus peidab kaarte maabumist.: 295–296 
Eesti Arhitektide Liit nimetas 2021. aastal Tallinna laululava saja aasta jooksul ehitatud kümne kõige tähtsama arhitektuuriobjekti hulka.
Tallinna laululava korrati sama projekti järgi Vilniuses, kus arhitekt Rimvidas Alekna kujundas tiivad moodsamaks.: 297  Leedu versioon sai Nõukogude Liidu rahvamajanduse saavutuste näitusel kuldauraha, kuid eestlased said pärast protesti esitamist autasu endale.