koordinaadid: 59° 26′ 19″ N, 24° 47′ 28″ E

Kadrioru loss on Tallinna kesklinnas Kadrioru asumis Kadrioru pargis asuv barokkstiilis loss. Selle lasi 18. sajandi alguspoolel rajada Vene tsaar Peeter I oma suveresidentsiks.
Hoone on olnud pikka aega Eesti Kunstimuuseumi käsutuses. 1920. ja 1930. aastatel oli hoone ka Eesti riigivanema residents. Alates 2000. aastast tegutseb hoones Kadrioru kunstimuuseum.
1714. aastal ostis Peeter I kohalikult Drentelnide suguvõsalt nende suvemõisa ja ligikaudu sada hektarit maad Lasnamäe nõlva all. Nii sai temast ka endise raesekretäri Heinrich Fonne 17. sajandist pärineva suvemõisa omanik.
22. juulil 1718 mõõtis arhitekt Niccolò Michetti koos Peeter I-ga maha lossi ja aia plaani. Michetti planeeris pargi ja lossi kolmeosalisena Itaalia villade eeskujul.
1719. aastal said katuse alla tiibhooned, 1720–1721 ehitati lossi peahoone ja põhiosas valmis loss 1725. aastal.
Ehitusisand ei jõudnud ise lossi valmiskujul näha – lossi rajada lasknud keiser Peeter I suri juba 1725. aasta 8. veebruaril, mil lossi ehitamine oli alles pooleli. Tema surma järel rakendatud kokkuhoiupoliitika tõttu jäid ehitustööd soiku.
Nimi Katharinenthal (Kadriorg) võeti senise Fonnenthali asemel kasutusele alles 1740. aastatel.
1754. aastal sai peahoone ülakorrus tulekahjus kannatada ning taastamistööde käigus asendati varasem kivikatus plekiga.
1773. aastal toimus küll lossis Johann Schultze osalusel ulatuslik remont, kuid ülakorruse lagede stukkdekoori taastamisest loobuti. Keisrinna Anna Ivanovna lasi raidkujud ja purskkaevud viia lossipargist Peterhofi palee parki ning Kadrioru loss jäi edaspidi kasutamata ja hooletusse.
Kadrioru lossi paremad päevad saabusid pärast keiser Aleksander I külaskäiku Tallinna 1804. aastal. Selle järel anti Eestimaa kubernerile korraldus loss korrastada ning ehitati praeguse Koidula tänava äärde lossi ülevaataja elumaja, kus tänapäeval asub Eduard Vilde Muuseum. Aja jooksul jäi loss aga jälle keisriperekonna tähelepanuta.[viide?]
1827. aasta ümberehituste käigus kaotas lossi peosaal glasuurkividest põranda ning paljud ruumid oma stukkdekoori ja kaminad.
1837. aastal külastas Tallinna uus Vene keiser Nikolai I, kes andis korralduse loss korrastada ning andis lossi Eestimaa kuberneri suveresidentsiks.
1917. aasta kaksikvõimu ajal Eestis asus Kadrioru lossis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. 1921. aastast asus lossi Tallinna Eesti Muuseum, mis reorganiseeriti 1928. aastal Eesti Kunstimuuseumiks.
1929. aastal võeti Kadrioru loss kasutusele Eesti riigivanema (alates 1938. aastast presidendi) residentsina. Hoone restaureeriti 1933–1934 ja 1938. aastal valmis tema juurde Alar Kotli projekti järgi ehitatud Kadrioru administratiivhoone. Arhitekt Aleksander Vladovsky projekti järgi ehitati juurde ülemise aia terrassile banketisaal ning arhitekt Olev Siinmaa kavandite järgi kujundati mõned ruumid ümber rahvusromantilises stiilis.[viide?]
Kadrioru lossi komandant oli Vahipataljoni 1. kompanii ülem.
Alates 1946. aastast on loss jälle Eesti Kunstimuuseumi käsutuses.
Sügisel 1992 pidi Kunstimuuseum lossist välja kolima, sest hoonete tehniline seisukord muutus kunstile ohtlikuks.
22. juulil 2000 avati renoveeritud Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseumi filiaal Kadrioru kunstimuuseum.