koordinaadid: 58° 54′ 20″ N, 24° 6′ 14″ E

Koluvere piiskopilinnus (saksa keeles Lode, Schloß Lode; soome keeles on kasutatud ka Lukkolinna) on Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas Risti-Virtsu maantee ääres asuv endine Saare-Lääne piiskopilinnus. See on Eesti ehitismälestis ja Läänemaa oluline vaatamisväärsus.
Koluvere piirkond ja Läänemaa vallutati 13. sajandi alguses Taani kuninga vägede poolt. Pärast 1224. aasta ülestõusu ebaõnnestunud katset ristisõdijatest vabaneda läks Läänemaa Mõõgavendade ordu kätte. 1228. aastal moodustati Saare-Lääne piiskopkond, mille keskus rajati Lihulasse. Kullamaale jäi piiskopkonna Läänemaa stiftifoogti residents ja stiftifoogt oli Johannes de Lode. 1234. aastal vallutasid ordurüütlid Kullamaa linnuse ning maksustasid ümbruskonna vasallid ja vastristitud.
Koluvere linnus rajati aastatel 1234–1238, kuna Läänemaa stiftifoogti Johannes de Lode pojad, Odewarus Lode ja Henricus Lode ei soovinud uue maahärra Saare-Lääne piiskopi Heinrich I (1234–1260) võimule alluda. 1238 palus paavsti legaat Liivi ordult abi Kullamaa kihelkonna tagasivallutamiseks vendade Lodede käest. 13. sajandi teisel poolel puhkes uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel maavalduste pärast. Ordu vallutas paavsti legaadi palvel vallutasid ordurüütlid kihelkonna ja Koluvere linnuse, mis jäi nende kätte mitmeks aastaks. Sisetülide käigus linnus hävitati ja sellest linnusest, mis asus samal kohal, ei ole meie ajani midagi säilinud. Vennad Loded põgenesid aga taanlaste juurde Tallinna.
Tänaseni säilinud Koluvere linnuse osade ehitust alustati 13. sajandi lõpus pärast Lodedele kuulunud linnuse hävitamist. Säilinud linnuse peahoone pärineb piiskop Winrich von Kniprode valitsusajast 1383–1419. Esialgu oli Koluvere ilmselt nelinurkne tornlinnus, külgede pikkusega 9,2 meetrit. Põhikorruse mõigasroietega võlvlagi lubas oletada torni olemasolu juba 13. sajandi lõpust.
14. sajandi algul alustati torni juurde konvendihoone tüüpi linnuse ehitust, mille kagutiivas asusid refektoorium ja kabel, põhjatiivas eluruumid. Edelatiib ei ole säilinud. Konvendihoone siseõue ümbritses ristikäik. Nelinurkse hoone küljepikkused olid 42×45 meetrit. Linnus asus ülespaisutatud Liivi jõe saarel, millele oli kaitsevõime suurendamiseks lisaks kaevatud vallikraavid. Soisele pinnasele ehitatud linnusehoonete vundamentide alla olid palkidest parved. Pärast 1541. aastat ehitati värava kaitseks Liivi jõe poolsesse nurka ümmargune suurtükitorn.
Koluvere linnust (Schlosse Lode) on kirjalikult esmamainitud 1427. aastal. 1496. aastal on dokumentides esmamainitud Koluvere mõisa.
Koluvere linnus oli 1439. aastast alates üks Saare-Lääne piiskoppide residentslinnus. Ühtlasi oli Koluvere Läänemaa stiftifoogti asupaik, kes juhtis piiskopkonna läänistamata maade ilmalikku haldust (majandamist). Koluvere linnus oli üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased (palgasõdurid).
Saare-Lääne piiskopkonna siseses võimuvõitluses vallutas koadjuutor Wilhelm 1532. aastal Koluvere. Piiskop Reinhold von Buxhövden sai linnuse tagasi 1534. aastal ja elas seal kuni surmani 2. mail 1557. Konvendihoone seinal võib näha tema raidkivist vapi kujutist. Pärast Reinholdi surma läks Koluvere linnus piiskop Johann V von Münchhauseni ja tema venna stiftifoogt Christoph von Münchhauseni valdusse. Vennad müüsid piiskopkonna koos linnustega Taani kuningale Frederik II-le, kes andis selle 1560 oma vennale hertsog Magnusele. 1560. aastal üritasid linnust vallutada ka eesti talupojad Koluvere ülestõusu käigus, kuid see jäi vallutamata.
Põhjamaade seitsmeaastases sõjas, 1563 vallutasid rootslased Haapsalu, Läänemaa ja poole Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad. 4. augustil 1563 vallutas Rootsi väepealik Åke Bengtsson Färla Haapsalu Rootsile, Rootsi alla läksid ka Lihula ja Koluvere lossid. Koluvere linnuse vallutasid 1564 rootslased Henrik Klasson Horni juhtimisel hertsog Magnuse vägedelt. 1564. aastal läänistati Koluvere läänist 24 adramaad Klas Eriksson Flemingule.
23. jaanuaril 1573 toimus linnuse lähedal Koluvere lahing rootsi palgasõdurite (mõisameeste) ja Moskva suurvürstiriigi vägede vahel. Koluvere jäi rootslastele, kuid kuna palgasõduritel oli palk saamata, loovutasid nad Koluvere koos Haapsalu ja Lihula linnusega ning nende juurde kuuluva maaga palgasõduritele palga katteks kuni palga saabumiseni. 1575. aasta algul võttis linnused pikkade läbirääkimiste tulemusel üle Taani kuninga esindaja Claus von Ungern.
Kahekümneviieaastases sõjas 1575. aasta Moskva tsaaririigi väed rüüsteretke ajal Saare- ja Läänemaale, vallutasid venelased Koluvere, Lihula ja Vigala lossid ja 22. veebruaril 1576. aastal alistus ka Haapsalu linnus ilma võitluseta venelaste ees. 27. jaanuaril 1576 vallutas Koluvere linnuse Moskva suurvürsti venelastest ja tatarlastest koosnev vägi ning Koluvere Vene vojevoodiks oli Mihhail Ivanovitš Burtsov.
22. juulil 1581 võtsid rootslased Karl Henriksson Horni juhtimisel linnuse tagasi ning Koluvere linnusepealikuks (1581) sai Ewert Delwig. Rootsiaegses Eestimaa hertsogkonnas oli Koluvere linnus Koluvere linnuselääni keskus, linnuselään hõlmas Kullamaa, Märjamaa ja Vigala kihelkonna.
1586–1599 oli Koluvere linnuse hauptmanniks, 1. Eestimaa rüütelkonna peamees (1593–1598) Tönnes Maydell. 1603. aastast oli Koluvere linnuse komandandiks Eestimaa aadlilipkonna rittmeister ja Seira mõisnik, Gerhard Löwe (kes langes 1610). 1614. aastast oli Koluvere linnuse ja lääni asehalduriks, Eestimaa maanõunik Jürgen von Maydell (surn. 1637), Hageri Maidla ja Kullamaa Maidla mõisnik. 17. sajandil kaotas Koluvere linnus sõjalise tähtsuse ja kustutati kindluste nimistust. 1646 kinkis Rootsi kuninganna Kristiina Koluvere mõisa koos 28¾ adramaa suuruse maavaldusega kindralleitnandile ja maanõunikule Friedrich von Löwenile. Löwenite suguvõsa valduses oli Koluvere mõis kuni 1771. aastani.
1771. aastal kinkis Katariina II Koluvere mõisa oma favoriidile Grigori Orlovile. Sel ajal hoidis Katariina II seal vangistuses Württembergi printsessi Auguste Karolinet, kes saadeti sinna 1787. aastal, suri saladuslikult 16. septembril 1788 ja maeti Kullamaa kirikusse. 1797. aastal sai krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden, kes abiellus Katariina II ja Grigori Orlovi tütre Natalja Grigorjevna Aleksejevaga, mõisa ametlikult kingituseks, tegelikult aga päranduseks. Mõis jäi Buxhoevedenite suguvõsale kuni riigistamiseni 1919. aastal.
Mõisa ajal kerkis sinna imposantne majandushoonete kompleks ning maaliline park sammaspaviljoni, tiikide ja kaarsillaga, mida ehtisid obeliskid. Aastail 1840 ja 1905 linnuse peakompleks põles ja taastati uusgooti stiilis (tornide sakmelised rinnatised, teravakaarsed aknaavad jms, mis hiljem eemaldati).
Alates 1924. aastast oli linnuses kasvatusasutus, alates 1963. aastast hooldekodu. Alates 2001. aastast oli linnus kasutuseta.