koordinaadid: 59°28'06.9"N 24°52'36.9"E

Dendraariumi poolt külgneb umbes 1 ha suurune rosaarium kibuvitsade (Rosa) ekspositsiooniga. Mitmed siin esindatud liigid on esivanemateks kultuurrooside sordirühmadele või aretusvanemateks sortidele. Kurdlehisest (R. rugosa) ja näärelehisest (R. pimpinellifolia) kibuvitsast on aretatud külma- ja haiguskindlaid pargiroosisorte. Eestis kasvavad harilik (R. vosagiaca) ja koer-kibuvits (R. canina) sobivad meie oludes pookealuseks kultuurroosidele. Kibuvitsade vilju – tõrsikuid kasutatakse rohke C-vitamiini sisalduse tõttu loodusliku ravimina. Kibuvitsade ekspositsioonis on taimi umbes 65 taksonit.

Rosaariumis kasvavad kõrgekasvulised pargi- ja põõsasroosid, väänroosid ning madalakasvulised peenraroosid. Jaanipäevast sügiskülmadeni värvikas ja õierohkes rosaariumis on esindatud umbes 680 sorti 31 sordirühmast.

Pikkadel peenardel tutvustatakse roosiaretuse ajalugu. Väänrooside peenarde vahel kasvavad vanaaegsed e antiikroosid. Juba 15. saj. on tunti valget roosi (R. ×alba ‘Maxima’). Damaskuse roosi (R. ×damascena ‘Trigintipetala’) kroonlehtedest valmistati kuulsat roosiõli. Sajalehisest kibuvitsast (R. ×centifolia) tekkinud sammalrooside rühmast on R. ×centifolia ‘Cristata’ (1827) omapärase õiekuju tõttu tuntud ka “Napoleoni kübara” nime all.

Pikkadel peenardel, kus kasvavad korduvalt õitsevad e remonteeruvad sordid, tutvustatakse sordiaretuse ajalugu 19. saj. kuni 20. saj. lõpuni. Väänroosidele kõige lähemal peenral kasvavad üks esimesi polüantroose ‘Mignonette’ (1880) ja roheliste õitega hiina roosi R. chinensis ‘Viridiflora’ (1855). 1900. a aretatud kollaseõieline pernetroos ‘Soleil d’Or’ on esivanemaks kreemidele, kollastele ja oranžidele roosisortidele. Aretustöös püüti saavutada ka musta ja sinist õievärvust. Tumedaimaks roosiks võib senini pidada mustjaspunaste õitega sorti ‘Nigrette’ (1934).

20. sajandil aretati uued sordirühmad, nagu floribund- (F), grandifloora- (Gr) ja miniatuurroosid (Min), aga ka nende alarühmad garnett- e kimburoosid, miniflooraroosid jt. Lamavate võrsetega ‘Weisse Immensee’ (1982) ja tõusvate võrsetega ‘Amstelveen’ (1993) kuuluvad pinnakatterooside sordirühma (S, GC). Populaarsed on nn värviroosid – mitmesuguseid värvivarjundeid annavad sordid ‘Las Vegas’ (1981) ja ‘Nostalgie’ (1995).

Kuusnurksetel peenardel jälgitakse roosisortide külma- ja haiguskindlust, et selgitada välja nende sobivus linnahaljastusse. Ilmaoludele hästi vastupidavaiks ja pikaealisteks on osutunud eesti sordiaretajate V. Veski sort ‘Koit’ (1978) ja J. Eichfeldi sort ‘Mõrsjaroos’ (1950). Ka tiigi läänepoolsel kaldal Arnold Puki mälestuspingi ees olevatel kuusnurksetel peenardel on eesti sordiaretajate F. Laaseri, U.Kivistiku, V. Veski, M. Ojasalu aretised.

Rosaariumi müüri ääres ja tiigi kaldail kasvavad pargi- ja põõsasroosid, kes on meie oludes kõige pikaealisemad ja külmakindlamad. Kurdlehise kibuvitsa sordi (HRg) ‘Ritausma’ (1965) on aretanud D. Rieksta Lätist. Nelkroosidena tuntud ‘F. J. Grootendorsti’ (1918) ning ‘Pink Grootendorsti (1923) õied sarnanevad nelgiõiele. Nn Austini roosid ‘Graham Thomas’ (1983) ja ‘Heritage’ (1985), kelle õiekuju meenutab vanu inglise roose, on populaarsed 1980. aastail aretatud põõsasroosid (S). Kõige varem hakkavad rosaariumis õitsema erkkollaste lihtõitega põõsasroosid ‘Golden Chersonese’ (1967) ja ‘Ormiston Roy’ (1953).

Hekkide ääres asuvas väänrooside kollektsioonis on esindatud suureõielised väänroosid (LCl), Kordesi roosid (K, HKor) ja ramblerroosid (R). Populaarsemad sordid on erepunaste õitega ‘Flammentanz’ (LCl, 1955), kreemjate õitega V. Veski 1971.a. aretatud ‘Tibiroos’ (LCl), lumivalgete õitega eriti külmakindel ‘Pohjantähti’ (e ’Polstjärnan’) (R, 1937), mahekollane ‘Leverkusen’ (K, HKor 1954) jt. Silla juurde tiigikaldale jäävad miniatuur- e. kääbusroosid (Min), kes on peamiselt tuntud omajuursete potiroosidena, kuid poogituna on vastupidavad avamaalgi. Eriti kääbusja kasvuga on lillakaspunaste õitega ‘Midget’ (1941).