koordinaadid: 59° 23′ 49″ N, 24° 17′ 44″ E

Keila-Joa mõis (saksa keeles Schloß Fall) oli rüütlimõis (1844. aastast fideikomiss) Keila kihelkonnas Harjumaal.
Nüüdisajal jäävad kunagise mõisa maad Lääne-Harju ja Harku valla territooriumile Harju maakonnas. Mõisasüda asus Keila-Joal.
Hilisemad mõisaalad kuulusid varem Saksa Ordu Tallinna komtuurkonna koosseisu. Ordu rajas oma Keila ametkonda vesiveski (Mühle zum Falle), mille ordumeister Heinrich von Galen läänistas 1555. aastal Hans Nykerckile (Neukirchen). 1586. aastal kuulus veski koos viie adramaaga Hinrich ja Hans Nykirckele.
Keila-Joa mõis rajati arvatavasti 17. sajandi alguses ning kuulus esmalt Wrangellide Kohila harule. 1763. aastal ostis mõisa Berend Heinrich von Tiesenhausen, kes pantis selle 1764. aastal Tallinna raehärra ja justiitsnõunik Arnold von Dehnile (1712–1798). Seejärel vahetusid mõisa pandiomanikud tihti. Lühikest aega, aastail 1794–1804, oli pandiomanik major Karl Gustav von Wrangell, vahemikus 1804–1805 Tallinna garnisoni komandant krahv Paul von Tiesenhausen ja aastail 1806–1809 kindralleitnant Reinhold Wilhelm von Pohlmanni minia paruness Anna Christine von Pohlmann (snd Fersen). Tema eksabikaasalt, Kodila mõisnikult Otto von Pohlmannilt ostis 1809. aastal pandi rüütelkonna pealik Jakob Georg von Berg. Viimane loovutas pandi 1827. aastal Venemaa sõjaväelasele ja riigitegelasele, peatsele krahvile (alates 8. novembrist 1832) Alexander von Benckendorffile, kellele mõis veel samal aastal kinnistati pärusomandina.
Benckendorff lasi ehitada esindusliku mõisakeskuse. 1833. aastal valmis uus härrastemaja, mille sisseõnnistamisel 27. mail viibis ka keiser Nikolai I koos abikaasaga. Senati ukaasiga 21. oktoobrist 1837 asutati Keila-Joa majoraatvaldus, mille koosseisu kuulusid lisaks Keila-Joa mõisale alates 1844. aastast ka naabruses asuvad Meremõisa ja Käesalu rüütlimõis.
Parun Alexander Benckendorff oli keiser Nikolai I ajal Vene riigi salateenistustalituse juht, kes oli saanud baltisaksa kasvatuse. Keila-Joa mõisa miljöö kuulus baltisaksa kultuuriareaali. Omal ajal ilustas lossiuste pronkskäepidemeid Benckendorffide deviis "Perseverance" ('püsivus'). Lossi jõepoolse fassaadi sammaste all asus pronksbareljeef, mis kujutas allegooriliselt Amsterdami vabastamist Napoleoni vägedest 1813. aastal Benckendorffi juhtimisel. Benckendorffi juhitud salateenistuse kõige märkimisväärsemaks episoodiks kujunes poeet Aleksandr Puškini kümmekond aastat kestnud ja traagilise duelliga päädinud tagakiusamine.
12. detsembril 1869 läks mõis krahv Alexander von Benckendorffi tütre Maria (1820–1881) ja tema abikaasa vürst Grigori Petrovitš Volkonski (1808–1882) omandusse. 1881. aastal päris fideikomissi nende poeg vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski.
Volkonskite kätte jäi mõis kuni 1919. aasta maareformi järgse võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli vürst Grigori Petrovitš Volkonski (1870–1940).