koordinaadid: 58° 39′ 11″ N, 25° 58′ 26″ E

Põltsamaa ordulinnus (saksa keeles Oberpahlen, vene keeles Верпель või Верполь) rajati 1272. aastal Liivimaa ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonna keskuse jaoks.
Linnust on korduvalt purustatud ja taastatud. Alates Teisest maailmasõjast oli linnus suuremas osas varemetes. Pärast põhjalikku renoveerimist avati varemetes seisnud ajaloolised hooned, uuenenud õueala ning uus välilava külastajatele 2023. aasta juunis.
Linnuses tegutsevad Põltsamaa Muuseum ja Eesti Pressimuuseum.
Põltsamaast (saksa keeles Oberpahlen) oli kujunenud uue Põltsamaa foogtkonna keskus. Põltsamaa jõe ületuskohal ristusid tolleaegsed põhimagistraalid Tallinn–Tartu ja Viljandi–Laiuse–Narva. Seetõttu otsustas Liivimaa ordu rajada Mõhu kihelkonna keskele tähtsa maantee jõeületuskohta teetõkkelinnuse. Pae- ja maakivist linnus püstitati Põltsamaa jõe paremale kaldale. Liivimaa ordu maameistri Otto von Rodensteini (1272–1274) juhtimisel eraldati selleks pisut rohkem kui ühe hektari suurune nelinurkne maatükk. See piirati paksude müüridega. Ehitusel kasutati materjalina kohalikku maa- ja lubjakivi. Müüri ümber kaevati lai ja sügav vallikraav, mis oli ühenduses jõega. Linnus valmis 1272. aastal.
Algne linnus oli ruudukujuline kastell, mille ümber kaevati Põltsamaa jõegaühenduses olevad vallikraavid. Kastelli müüride algne kõrgus oli kolm meetrit, peagi kõrgendati seda aga viie meetrini.
Algul ehitati suur paest ruudukujuline kastellitaoline ringmüür, millele kaevati ümber täiendavat kaitset pakkuv jõeveega täidetud vallikraav. Müüri loode- ja kaguküljel eendus danskeritaoline väravaehitis. Müür oli üle kolme meetri kõrge ja selle siseküljel kulges kaitsekäik. Väravad asusid loodes, kirdes ja kagus. Loodeväravat turvas vallikraavini ulatuv eeskaitse, kuid peavärav oli kaguvärav.
Müüri kõrgendati juba 13. sajandi lõpul. Samuti uuendati siis kaitsekäik, mis toestati ulgtalade asemel piilaritele. Selleaegne müüritis on varasemast hõlpsasti eristatav.
14. sajandil lisati müürile suurte laskeavadega tellisrinnatis. Linnuse idanurka ehitati konvendihoone. Teisel korrusel asusid kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid ning kaguküljes kõige suuremas saalis linnuse kirik. Kolmas korrus oli kaitsekorrus, mille jaoks on säilinud kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Kogu ringmüüri sisekülg on olnud hoonetega ääristatud. 15. sajandil kõrgendati ringmüüri ja rajati uus kaitsekäik, mille kõrgus on praegugi 11 meetrit. Kastelli kolmes nurgas asusid väikesed nelinurksed tornid, mille väliskülje moodustas ringmüür, õuepoolne külg oli aga puidust.
Ruudukujuline, kastelli müüripikkusest umbes kolmandiku moodustav konvendihoone oli sisehoovi ja läänenurgas kõrguva torniga ehitis. Konvendihoone tiibu ühendas seestpoolt galerii, torni teine korrus oli aga kasutusel linnuse komandandi elupaigana. Värav asus edelaseinas, mis oli ühtlasi konvendihoone peafassaad. Tiibehitise teisel korrusel asusid garnisoni eluruumid.
16. sajandi algul ehitati kagupoolse värava ette raveliin, sellele suurtükitorn ja nendevahelise ühenduse kaitseks kaponiir. Loodepoolsegi värava kaitseks püstitati praeguseks hävinud torn, mille ülakorrusel oli suurtükiplatvorm.